Altia Eesti esitleb: sari Salong. Peterburg 1850 2. detsembril Tallinnas, Mustpeade majas kell 19:00
VALENTINA KREMEN metsosopran, Teater Vanemuine
RENE SOOM bariton, Rahvusooper Estonia
ALINA SAKALOUSKAYA mandoliin
PIIA PAEMURRU klaver
Stiil LIIVIKA PÕVAT-STRAUS
Stiilifotograaf SVEN TUPITS
Video KÜLLI MARISTE
Esitlusele tulevad tuntud vene ja mustlasromansid:
Отцвели хризантемы (Närtsinud krüsanteemid), Ночь светла (Öö on valge), Побудь со мной (Jää minuga), Я помню вальса звук прелестный (Mulle meenuvad valsihelid), Калитка (Värav), Тёмно-вишнёвая шаль (Kirsivärvi sall), Только раз бывают в жизни встречи (Vaid kord on elus kohtumised), Гори, гори, моя звезда (Sära, sära, mu täht), Тройка (Troika), Дремлют плакучие ивы (Uinuvad leinapajud), Не пробуждай воспоминаний (Ära mälestusi enam ärata), Ямщик, не гони лошадей (Voorimees, ära aja hobuseid), Что это сердце... (Mis see süda...); B. Fomini, N. Harito, N. Zubovi, I. Listovi ja A. Obuhhovi looming.
Laulu „Gori, gori, moja zvezda“ kohta rääkis Jüri Aarma loo, mille ta oli kuulnud kuulsalt vene teatraalilt Oleg Tabakovilt. Legendi kohaselt laulis seda tsaari armee admiral Koltšak oma hukkamisel. Koltšak olla osa tsaari kulda bolševike eest kõrvale toimetanud ja seepärast ootas teda surm. Koltšaki viimseks sooviks oli laulda „Gori, gori moja zvezda“. Kuna Venemaal oli sõjaväeliseks seaduseks, et otsese tulistamise käsu saab hukkamisel anda vaid aukraadilt kõrgem, olid hukkajad probleemi ees. Admiralist kõrgemat raske leida, ammugi bolševike ridadest. Ja nii lepiti kokku, et Koltšak annab käskluse ise. Kolmandas salmis on sellised sõnad: "умру ли я, и над могилою" - ja legendi kohaselt, andis ta käega märku just sõnade "умру ли я" ajal. Selline hõbedase ajastu legend. Ajast, mil au oli midagi ääretult kõrget, mille eest võideldi duellil või mindi surma.
Piletihinnas kaetud laudadel suupisted ja joogid, vein Kendermanns Riesling Kabinett.
Piiratud kogus pileteid hinnaga 20 € saadaval Piletilevis.
